Sunday, February 24, 2013

Oehh, pole endiselt nii kaua kirjutanud. No pole huvitav elu, mis seal ikka kirjutada.
Vähemalt nüüd on paar sündmust, mis on vägagi positiivsed.
Vahepeal on olnud võistlusi. Suusakrossi jätsin see aasta vahele, õlg tegi kohutavalt haiget ja tahtsin järgmine päev hästi sõita. No see, selleks, eestikate 5 km klassika oli ikka täielik katastroof, hullemgi veel, häbiväärne 9 koht, tuju halb ja veel palju palju muud, samal õhtul kodus oli kerge palavik, millega maadlesin pea terve järgmise nädala. Peale seda sain kohutava nohu, millest end häirida ei lasknud ja tegin hoolikalt trenni, sest võistlustest oli meil väike paus, mida mulle tõesti vaja oli. Sain kosuda, ennast ise lahti harutada.
Muidugi oli ju vahepeal Sõbrapäev, mina seda just kõige erilisemaks ei pea, aga armas ikka :) Koolis sai palju palju magusat süüa ja kõik olid nii toredad mul :) Ja muidugi õhtu lõppes ikka kõige armsama üllatusega. Aitähh, Sulle veelkord :)
Lõppeva nädala kolmapäeval oli Jõulumäel Pärnumaa meistrivõistlused, 3 km klassika ühisstardist, see oli heaks proovikiviks pühapäevaseks e. tänaseks, kas minust saab asja või mitte. Sai, enesetunne oli hea, liikumine ka korras. Nüüd tuli ainult pühapäeva oodata. Neljapäeval oli kool, kust Elfi võttis meid kahest tunnist tantsima, mis mulle ainult meeldis. Reedel oli Vabariigi aastapäeva aktus, kus pidime tantsima, algul pidime tahtsima ainult gümnaasiumi ja 7-9 klasside aktusel, aga veensime Elfit, et saime ka 5-6 klassidele tantsida. Nii tore oli :) Õhtul käisin veel Jõulumäel, tegin suusad puhtaks, jooksin ja käisin jõusaalis. Laupäeval oli ärgates kohutav jalgade valu, kuna ma polnud ikka päris kaua jooksnud. Tegin veel soojendustrenni, tunne oli endiselt hea, liikumine ka :) Täna oligi siis see kardetud Holstre-Polli 10 km klassikat. Teades, et Polli rajad ei ole just kõige kergemad, siis oli pabin sees. Startisin alles 8 kohalt. Algus oli veits raske, kuid suht kohe võeti tempo maha ja ülejäänud aja oli mõnus tiksumine, kuni viimase ringini, kui sõita jäi veel kuskil 2 km või vähem, mõistsin, et on õige aeg teha spurt ja sain vahe sisse, muidugi olid mul super suusad jälle. Viimasel laskumisel sai siiski Anette mu kätte ja silla peal oli ta veel ees, aga finišisirgel suutsin ennast temast ettepoole pressida. Tegelt siiani ei teagi kuna finiš juba oli, sest rajad läksid peale finišit veel päris pikalt edasi ja järsku vaatasin, et aed on juba ees ja siis kuulsin lõpuks et võitsin. See oli minu esimene võit ja see oli nii super ! Sõitsin peale ja vahetasin riided, rääkisin veel oma nunnukatega juttu, käisin autasustamisel ja liikusimegi kodupoole. Nüüdseks on ilusti õpitud :) Jagan veel pilte veidi ja lõpetan selleks korraks ;)
Kõige, kõige parem issi !

Leidsin sugulasi võistlustelt

Armas Jenny 

Neiud, neiud :)

                                      Aga olge tublid ja kevad pole enam kaugel ! :)
                                                            T.